Millal ja kuidas tulbisibulaid õigesti üles kaevata

Tulbid on õitsenud, kroonlehed langenud ja aed hakkab tühjem välja nägema. Paljud teevad just nüüd ühe vea — võtavad labida ja kaevavad sibulad liiga vara üles. Tulbisibulate üleskaevamine on lihtne, kuid aeg ja mõned pisidetailid määravad, kas järgmisel aastal näete suuri, tugevaid õisi või väikseid ja nõrku nuppe.

Siin on kõik, mida peate teadma, et sibulad talve tervislikult üle elaksid ja naaseksid aeda veelgi kaunimana.

Jälgi mitte õit, vaid lehti

Kõige olulisem märk on lehed, mitte õis. Õitsenud sibul kogub veel jõudu — lehed koguvad päikeseenergiat ja annavad selle tagasi sibulasse, kus moodustub järgmise aasta õis. Kui kaevate liiga vara, jääb sibul väikeseks ja nõrgaks.

Õige aeg on siis, kui lehed kolletuvad ja hakkavad kuivama, umbes poolteist kuud pärast õitsemist. Meie tingimustes on see tavaliselt juuni lõpus või juulis. Ärge kunagi lõigake rohelisi lehti ega noppige õisi koos kogu lehestikuga — jätke taim rahule, kuni ta ise näitab, et energia on kogutud.

Väike nõuanne: õiepea võib ära lõigata kohe pärast õitsemist, et taim ei kulutaks jõudu seemnete moodustamisele. Kuid lehed jätke alles.

Kaeva kuiva ilmaga

Valige kuiv päikesepaisteline päev. Märjas mullas jääb sibulate külge rohkem mulda, neid on raskem puhastada ja mädanik kahjustab neid kergemini.

Kasutage harki, mitte labidat — hark lõikab ja kahjustab sibulaid harvemini. Torgake sügavamale ja laiemalt, kui tundub vajalik, ning tõstke mulda altpoolt ülespoole. Iga haav on säilitamise ajal värav mädanikule.

Puhasta ja eralda tütarsibulad

Kui sibulad on üles kaevatud:

• Raputage kätega maha suuremad mullatükid, kui need on kuivanud (ärge hõõruge märgi).
• Eemaldage vanad juured ja vanad surnud sibulasoomused.
• Eraldage väikesed tütarsibulad, mis on kasvanud emasibula põhja juurde.

Suured sibulad õitsevad juba järgmisel aastal. Väikesi ärge visake minema — istutage need eraldi kasvama ja aasta või kahe pärast saavutavad ka need õitsemiseks sobiva suuruse.

Kuivata jahedas ja kohas, kus õhk liigub — mitte kuumuses

Siin peitub kõige sagedasem viga. Sibulaid tuleb kuivatada jahedas, varjulises ja hästi ventileeritavas kohas — näiteks abihoones, garaažis või varjualuses. Laotage need ühe kihina restile, papile või ajalehele, et õhk pääseks igalt poolt juurde.

Ärge pange sibulaid terava päikese kätte ega üritage neid mingil juhul „kiiresti kuivatada“ kuumuses, nagu tehakse söögisibulate või küüslauguga. Tulpidele kuumus kahjustab. Piisab jahedast kohast ja heast õhuvoolust — nädala või kahe pärast on soomused kuivad ja sibulad säilitamiseks valmis.

Vali välja ja viska kahtlased minema

Enne säilitama panemist vaadake kõik sibulad üle:

• Terved sibulad on kõvad, rasked, siledate soomustega.
• Viska minema pehmed, mädanenud, hallitusega või tumedate lohkus plekkidega sibulad.

See pole pisiasi. Mädanikuga (tavaliselt Fusarium) nakatunud sibulad eraldavad etüleeni — nähtamatut gaasi, mis kahjustab hoidlas ka naabruses asuvaid terveid sibulaid ja põhjustab järgmisel aastal õienuppude „pimedaks jäämist“. Üks haige sibul võib rikkuda terve kasti. Seega ärge halastage.

Samuti jälgige, et säilitatavad sibulad ei hakkaks ebatavaliselt kuivama ja kortsuma — see võib olla sibulalestade tunnus. Sellised eraldage.

Säilita jahedas, kuivas ja pimedas

Säilitage sibulaid:

• jahedas, kuivas ja pimedas kohas, kus on hea õhuvahetus;
• paberkottides, riidest kottides või võrkudes — mitte kunagi kilekottides, kuhu koguneb niiskus;
• ühes või kahes kihis, et õhk ringleks.

Kontrollige perioodiliselt ja eemaldage iga riknenud sibul. Nii saavutavad nad sügiseseks istutushooajaks parima seisukorra.

Ja siis — tagasi mulda

Tulbisibulad naasevad aeda sügisel, septembrist oktoobrini, kui muld jahtub. Nii sulgub ring: suvel kaevasid üles, nad puhkasid hoidlas, sügisel istutasid — ja kevadel on aed taas värve täis.